Sweet Rosie lugu

Kui ma oma esimese pubi tegin, oli tädi Roosi ainukene, kes ütles, et pole see siin midagi nii uhke ja lahe nagu su sõbrad kiidavad. Pubis peab õige melu olema!

Tädi Roosit tasus uskuda, sest tema oli üle elanud igasugused valitsused ja proovinud igatsugu ameteid. Oli Tema pargis lehti riisunud, koolimajas kokatädi olnud ja restoranis ettekandja. Uue vabariigi saabudes ka kõrges eas prostituudi ametit pidanud ning seejärel lühikest aega kõike müüva uusärimehe sekretärina asju ajanud. Tema pidi ikka teadma. Kuid kust seda melu leida, see oli küsimus?

Esimestest reisisäästudest põrutasin Egiptusesse, kus nägin kuidas higised turistid püramiide pildistasid ja imestasid, küll on vägev. Pariisis imestati ja pildistati ühte torni, Petras koopaid pildistades ei suudetutki ära imestada, aga mingit melu ma nende imede juures ei kohanud?

Siis sattusin Dublinisse Temple Bari linnaossa, ja jälle turistid pildistavad ja imestavad? Kuid seekord pildistasid nad inimesi, nende naeratavaid nägusid, pildistasid seda kuidas inimesed olid suutnud unustada argimured ja elust rõõmu tunda. Nad pildistasid Melu! Mis kutsub inimesi niimoodi välja, mis paneb neid rõõmu tundma, mis on see, mis tekitab Melu – väga lihtne – see on Iiri pubi ehk Irish Pub!

Tundke rõõmu Pärnakad ja Pärnu külalised, nüüd on Irish Pub ka Pärnus, kus võimalik mõnusasti aega veeta ja elust rõõmu tunda. Taskukohaste hindadega keha kinnitada ja klaase kokku lüüa… ja kui te seal juhtute nägema vilksamisi saalist läbi astumas ühte vanaprouat võrksukkades, kelle kintsud on küll pisut tüsedavõitu, kuid näos särab nooruslik ja elurõõmus naeratus, siis teadke, et Tema ongi minu tädi Roosi ehk Sweet Rosie nagu teda üheksakümnendate algul hüüti!

Vana Villem